Pilet tulevikku: miks kultuuriharidus peab olema osa kooliharidusest

Merily Marienhagen kirjutas 27. aprillil Postimehes, et haridus on inimeseks olemise kunsti õppimine. Miks arvatakse, et kui kärpida laste võimalust kultuuriharidusest osa saada, siis saab kuidagi paremaid inimesi kasvatada?

«Tänavad olid vaiksed ja tühjad – lapsed ei mängi enam õues. Lapsed olid nüüd suurtes majades, kus nad pidid olema hästi hoitud ja kasulikus tegevuses.»
— Michael Ende, «Momo»

Momo on lugu aja väärtustamisest, inimlikust kontaktist, kujutlusvõimest ning vahetust, lapselikust siirusest. See on mu vaieldamatu lemmikraamat, just selle sügava ühiskonnakriitilise olemuse tõttu. Selles loos leiab tugevaid paralleele meie tänase ühiskonnakorraldusega, mil lapsed on paigutatud haridusasutustesse, et lapsevanematel vabaneks aega tööl käia. Aeg on ju inimese kõige olulisem ressurss, ka väikese inimese aeg.

Haridus kui riiklik kohustus

Viimane inimarengu aruanne seab fookusesse hariduse, kui Eesti riigi olulise põhikapitali. Just haridus on meie rahva püsimajäämise garantii. Aruandes tuuakse välja, et haridus ei ole privileeg, vaid riiklik kohustus, mida varjutab süvenev ebavõrdsuse tendents. Riigi kohustus on tagada tasuta haridus ja eesti rahva kui kultuurirahva kestma jäämine.

Kuidas aga kasvab üks rahvas kultuurirahvaks? Kuidas saab lapsest uudishimulik, elukestvalt õpihimuline, maailmale avatud ja omakultuuri austav täiskasvanu? Seda ei saavuta uskumusega, et tõhus õppetöö toimub ja õppekava eesmärgid saavutatakse vaid klassiruumis. Õnnekombel on tänu põhjalikele teadusuuringutele selline uskumus tasapisi taandumas. Ometigi on praktilises elus koolilapse ligipääs kultuuriharidusele pahatihti käänuline ja künklik.

Teadlik strateegiline töö

Juhtusin hiljuti lugema intervjuud Jazzkaare uue tegevjuhi Eva Saarega. Eva märkis, et Jazzkaare väliskülalistele on silma jäänud Jazzkaare noor publik. Nii noort publikut teistel rahvusvahelistel džässifestivalidel naljalt ei kohta. Eva sõnul on Jazzkaar teinud teadlikku strateegilist tööd pakkudes lastele ja noortele mõeldud programme nt Tallinna laste džässifestival Kräsh või perekontserdid. Oluline on vaadelda džässi avara pilguga, noortele mõeldud tegevustesse kaasatakse džässi piirimail olevad žanrid nagu funk, blues, elektrooniline muusika, et tuua ka džässi noortele lähemale.

Arvan, et Eesti haridussüsteemile ja hariduspoliitika kujundajatele tuleb ainult kasuks kaasata teadlikult ja süsteemselt õppetöösse muuseumid, teatrid, galeriid või looduskeskused. See annab hariduse kvaliteedile väga palju juurde. Kultuuriharidusel peab olema hariduses kindel koht, see peab olema kindlalt seotud riikliku õppekavaga ning kehtiva ainekavaga.

Muuseumiharidus on viimastel kümnenditel märkimisväärselt arenenud. Väga suur osa muuseumitunde ja haridusprogramme on viidud vastavusse kehtiva aine- ning riikliku õppekavaga. Tehtud on suur ja põhjalik töö, et sobituda kehtivasse haridussüsteemi ja tuues kaasa muuseumi olemuse, mida koolis selliselt ei pakuta. Näiteks Palamuse muuseumi «Vana aja koolitund» on mõeldud esimesele kooliastmele ja sellesse on lõimitud muusika, ajalugu, matemaatika, eesti keel ja kirjandus. Muuseumiharidusel on suur potentsiaal ja loob kooli argipäeva lisandväärtust.

Aga veel enam! See võib asendada ainetunde ja seeläbi lihtsustada õpetaja tööd. Lisaks ainealastele teadmistele arendab õppur muuseumis käies sotsiaalseid oskusi. Näiteks võib laps õppida muuseumis kohanemist uue keskkonnaga, kontakti loomist tundmatu inimesega ning keskenduda olulisele hoolimata tundmatust keskkonnast.

28. aprillil on igal huvilisel võimalik kultuuriharidust ise kogeda Haridus- ja teadusministeeriumi ees Tartus, kus muuseumid ja teatridkultuurihariduse häppeningiraames oma haridusprogrammide katkeid Ministeeriumile ja avalikkusele tutvustavad.

Haridus on inimeseks olemise kunsti õppimine. Seetõttu tuleb pakkuda lastele hulgaliselt erinevaid kogemusi, sealhulgas mitmekülgset kultuurikogemust. Oluline on pakkuda lastele kokkupuudet erinevate paikadega, inimestega, ekspertidega, et pakkuda võimalust luua vabalt ja ilma hirmutundeta suhteid, sest – nagu ka viimane inimarengu aruanne viitab – suhted on hariduse uus valuuta.

Muuseumitund kui lisandväärtus

Kui muuseumiharidus on sihitud konkreetsele kooliastmele ja kohendatud kooli vajadustega, ei jää muuseumikülastus pelgalt lõbusaks väljasõiduks. See on sisuline asendus klassis õppimisele. Hea näide on Eesti Maanteemuuseumi liiklusprogrammid ja igasügisene hariduskonverents kolmandatele klassidele. Tänaseks on konverentsil osaleda soovivate koolide arv suurem, kui muuseum mahutada suudab. Igal kevadel liiguvad nädalast nädalasse kooligrupid muuseumi välialadel, et meil jaguks tulevikus tarku ja ohutuid liiklejaid. Igihaljas muna-test on mõjus, sest kiivriga muna kukkudes ei purune, aga kiivrita muna küll. Nii võiks noorele jalgratturile alatiseks meelde jääda, miks tuleb liikluses kiivrit kanda.

Sügav ja sisuline on Eesti Maaelumuuseumide ja Ülenurme kooli koostöö käsitöö ja tehnoloogia tundide läbiviimisel. Koostöö tulemusel kutsub suur hulk noori Põllumajandusmuuseumi hellitavalt põllukaks ning muuseumiruumid on saanud neile teiseks õpikoduks. Nende noorte suhe muuseumisse on kindlasti hoopis teistsugune kui nende noorte, kes satuvad muuseumisse juhuslikult võibolla vaid kord aastas.

Kui kultuurharidus, siis kes vastutab?

Obinitsa kogukonnakooli hüüdlause on «Kogukond kasvatab last ja laps kogukonda». Juba teada tuntud Aafrika vanasõnagi ütleb, et kasvatada last, on tarvis tervet küla. Ka Obinitsas on kaasatud õppetöösse kohalikud kultuuriloojad, kunstnikud, muuseumitöötajad ja pärandkultuuri kandjad, kes kõik panustavad oma oskuste ja teadmistega laste kooliharidusse. See avardab laste maailmavaadet, loob usaldustunnet ja avatust.

Kooli panus laste ja noorte mitmekülgsele kultuuriharidusele on olulise tähtsusega. Kindlasti on lapsi, kellele kooli väljasõidud jäävadki ainsaks kokkupuuteks kunsti ja kultuuriprogrammiga. Kahjuks on täna veel on iseenesest mõistetav, et õpetajad organiseerivad klassiväljasõite töövälisel ajal – see ei peaks nii olema! Õnneks saab muuseume külastada koolipäeva sees, ka teatrid pakuvad juba päevaseid etendusi ja eriprogramme koolidele. Nii on võimalik muuta väljasõidud koolipäeva osaks, mis säästaks nii õppija kui õpetaja aega. Lõimumine ja sidusus loovad win-win olukorra, kui me seda selliselt eesmärgistame.

UNESCO määratleb kultuuriharidust kui üldist eesmärki julgustada last ja noort ennast väljendama läbi eri kultuuri vormide, arendades loovust, koostööd, kriitilist mõtlemist ja empaatiat ning suurendades ühiskonna, poliitika ja inimõiguste küsimustes aktiivset kaasarääkimist.

Kultuuriharidus on meie kõigi vastutus, mis sõltub inimestevahelistest suhetest, koostööst ning poliitilisest tahtest. Vaid üheskoos saame luua võimaluse kogeda koolilastel muretult võimalikult mitmekesist kultuuriharidust.

Artikkel esmailmus Postimehes 27. aprillil 2026.