Äsja valminud inimarengu aruanne tõdeb, et meie haridus ei ole enam solidaarne. Vastupidi: see on aastakümnete jooksul märkimisväärselt kihistunud ning laste võimalused sõltuvad üha enam pere taustast ja rahakoti paksusest.

On igati arusaadav, et haridus- ja teadusministeerium soovib ebavõrdsust tasakaalustada ja tagada, et lapsed saaksid võrdsed võimalused. Praegu tundub siiski, et koos pesuveega on välja visatud ka laps ise. Soovitud võrdsuse asemel on tulemuseks segadus, pettumus ja tõenäoliselt veel suurem ebavõrdsus.

Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooniapsakas sai alguse ühest konkreetsest juhtumist, kus lapsevanematelt eeldati bussirendi kinni maksmist õppekavas kohustusliku ujumistunni jaoks. Järgnenud reaktsioon on olnud kõikehõlmav ja ebaproportsionaalne. Selle tulemusena on avalikkuses jäänud kõlama sõnum, et igasugune lapsevanema rahaline panus on probleem. Selle tagajärgi näeb muuseumivaldkond igapäevaselt: õppekäigud muuseumidesse (ja teistesse kultuuriasutustesse) on märgatavalt vähenenud.

Kuigi kurb meel on selle üle, et lapsi jõuab muuseumisse vähem, on kõige nukram hoopis tõdemus, justkui ei usaldaks riik oma kodanikke. Kriiside keskel on Eesti inimeste ühisosa niigi õhukeseks ja sopiliseks kulunud ning seetõttu on tänasest olukorrast kohe eriti kahju.

Aastaid on Eesti koolides toiminud vaikiv kokkulepe, et lapsevanemad on panustanud seal, kuhu süsteemi võimalused ei ulatu. Paljud lapsevanemad tunnevad rõõmu, et laps on saanud õpetaja käe all ja juhendamisel kogeda nii muuseumikülastust, teatriskäiku või metsamatka ega pane pahaks, kui neilt selleks panustamist oodatakse.

Ma ei saa muidugi väita, et absoluutselt kõik lapsevanemad oleksid sellise süsteemiga olnud alati rahul. Sama vähe on alust laiendada GAGi näidet kõikidele koolidele ja kõikidele lapsevanematele. Sellist mõjuanalüüsi ja uuringut meil lihtsalt ei ole.

Riigil ei ole jätkunud vahendeid õppekava mitmekesistamise tõhusaks toetamiseks. Näiteks kultuuriranitsa pearahamäär ei ole mitu aastat tõusnud ning riigieelarve aruteludes on see väheprioriteetsena laualt järjepanu maha kukkunud. Ehk on nüüd valmisolek pearahamäära tõsta suurem kui varem?

Tõsi, kooli pidajaks on enamasti kohalik omavalitsus ning vastutus on neilgi. Ei saa aga öelda, et kohalikud omavalitsused ei ole võimalust mööda laste kultuuriharidusse panustanud. Nii on Tallinnas kultuuripilet, Tartu linn vahendab muuseumide õppekäike hangete raames. Vähem olulisem ei ole ka väiksemate kohalike omavalitsuste panus, kus leitakse võimalusi näiteks transpordi tellimiseks, et lapsed muuseumisse üldse kohale jõuaks.

Kurb on seetõttu, et pärast rapsimist ja usalduskriisi nokitakse ühe juhendi kallal juba kuid. Tegelikult on kriis ju! Koolijuhid ja lapsevanemad aga nendivad, et sõltuvalt ametnikust saadakse tänasel päeval väga erinevaid vastuseid, kuidas täna siis võiks ja saaks klassitäis lapsi üheskoos muuseumisse õppekäigule minna. Nii on lihtsam üldse mitte kuskile minna.

Tänasest olukorrast on väljapääs

Oluline on mõista, et õppimine ei toimu ainult klassiruumis. Muuseumid, teaduskeskused, kultuuriasutused on hariduse oluline osa. Õppekäikudel sünnib seos õpitu ja päriselu vahel, tekib huvi, kinnistub teadmine. Kui me need kogemused süsteemist välja lõikame, vaesestame haridust ning sellel võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed.

Tänase loo kese ei ole siiski hariduspoliitika. Minu jaoks on see küsimus usaldusest. Kui haridus- ja teadusministeerium jätab mulje, et lapsevanema panus on probleem ning valmistab ette pikki juhendeid, annab ta märku: kodanikku ei saa usaldada. Ja teate – usaldus on ikkagi kahepoolne protsess, mis ei teki ainuüksi seadustest ja juhenditest, käskudest ja keeldudest.

Lahendus ei ole keeruline, kuid eeldab teistsugust hoiakut. Riigi roll on tagada tasuta ja kättesaadav haridus kõigile. Täna vajame siia juurde kiiret kinnitust ja korrastatud sõnumit, et lisaks teistele meetmetele on kogukond (lapsevanemad) oodatud vabatahtlikuna kaasa panustama, et lapse haridus oleks sisukas ja mitmekesine. Usalduslikus keskkonnas ei saa reeglid olla nii keerulised, et iga õppekäigu puhul tuleb mööda nööri käia ja hoolega pead ragistada ega sa ometi ei eksi. Usun, et nii koolid, lapsevanemad, kultuuriasutused kui teised osapooled on valmis ministeeriumile appi minema, et sõnumid selgeks saaks. Praegune olukord sunnib lapsevanemaid näpuga riigi poole näitama: tehke siis ise. Aga riik üksi ei jaksa ju.

Lõpuks taandub kõik lihtsale valikule: millist riiki me tahame? Kas sellist, mis usaldab oma inimesi ja julgeb nendega koos lahendusi luua? Või sellist, mis püüab kõike ära reguleerida, kartes, et muidu läheb midagi valesti?