Krislin Virkus: puhkus seisneb ka sõnatus kogemuses, kus usaldada siin ja praegu hetke

Kui ma oma kunsti armastavalt sõbralt uurisin, kas ta on aeglase vaatamise päevast kuulnud, raputas ta pead. Selleks ajaks, kui aeglane vaatamine Eestisse jõudis, olid tuhanded kunstisõbrad juba eos kaua ja kulgevalt näitustel teoseid silmitsenud. Kunsti vajav ja väärtustav inimene võtab endale ja teostele aega, kirjutas Poco haridusprogrammi juht ja giid Krislin Virkus 10. aprillil Õhtulehes.

Aeglaselt vaatamine on puhkus. See on teadlik kellaseierite ja kohustuste seiskamine. Doktor Kevad suunab päikesevanne võtma ja doktor Kunst võõrustab huvilisi Seisatud Silmapilgu Spaas aeglaselt vaadates.

Esimene kuuri osa on mõõdukas. Varasem statistiline annus keskmiselt kaheksa sekundit teost vaadates soovitatakse asendada vähemalt paari minutiga. Söekamad võivad ühe teose ees veeta ka 5–10 minutit. Rahulikult vaadates ja märgates: teose värve, detaile, tekstuure ning enda mõtteid, tundeid ja küsimusi. Hea on lubada enese silmadel näha sama uudishimulikult nagu võõra ja põneva maa puhkusel olles.

Teine protseduur kutsub reisima ja teose sisse minema. Iga teos on nagu peegel, näidates vaataja tõekspidamisi ja mustreid. Kõikidel kunstiteostel on ka paokil uks, mille kaudu on võimalus teose mikrouniversumisse siseneda. Ust avades võivad ruumid olla võõrad või asju liialt täis. Seega tasub sealt mõttes kaasa võtta midagi tuttavat, midagi üllatavat ja ka midagi, millega kohe ei oska midagi peale hakata. Metsas, rabas või mägedes rännates kogetakse, kuidas loodus hoiab ja laeb. Kunst on samuti inimeseks olemise osa, loomus vajab loovuse puudutust.

Järgmine annus on mäng (kõigi) avatud meel(t)ega. Hinge peeglid võtavad väsimatult üle 90 protsendi igapäevasest infost vastu. Vaadata saab sügavamalt, näiteks nagu Väike Prints, südamega. Kui intensiivset teose maailma lõhna ja maitset on võimalik tunda!? Kas keskendumisel hakkavad kõrvu kostma teose helid ja vestlused? Kuidas kunstiteose kõrvetava kuumuse käest või ängistava hapruse käest pääseda!? Kunstiteose ellu äratamisel tasub mängijate arv valida lähtuvalt isiklikest eelistustest, ühele monoetendus ja teisele hoopis suure trupi koosloome.

Inimesed vajavad puhkust, mis ei sisalda lennupileteid. Mets, meri ja maa on jalutus- või autosõidu kaugusel olevad minipuhkused. Muuseum kui Seisatud Silmapilgu Spaa on veel lähemal, see ongi mikroinvesteerimine enda heaolusse. Enda tormav argipäev on võimalik pausile panna ja keskenduda kunstiteoste kogemisele. Kogu kultuuritempli sambad alustades kirjandusest ja lõpetades filmidega ongi teistsugune toetav reaalsus, kuhu siseneda. (Kunsti)muuseum kutsub samuti (tundideks) maali, skulptuuri, installatsiooni või eset „kätte võtma“ ja selle ees „maha istuma“.

Kunstiteose kihtidest läbi vaadates, värvi ja materjali taha piiludes, aega võttes ja aega andes, on võimalik näha teose lugu, kunstniku maailma ja iseend sealt vastu kajamas. Seisatud Silmapilgu Spaa võib anda vastuseid, aga puhkus seisneb ka sõnatus kogemuses, kus usaldada siin ja praegu hetke. Mõni puhkab üksi, teine vajab kaaslasi, et jagada ja võimendada.

Doktor Kunst ütleb: „Palun peatu. Seisa ja vaata kauem, kui sa harjunud oled. Lase sellel viivul veel olla ja kesta. Luba endale kunstipuhkust ja oma silmapilgule spaad. Teadlikult seisatud aeg on enesehoid ja see on väärt kingitus endale.“

Artikkel esmailmus Õhtulehes 10. aprillil 2026.