Otsustajate arusaamine kultuuri rollist ühiskonnas kipub jääma pidupäevade hoolega sõnastatud ilukõnedesse. On kurb tõsiasi, et Eestis on kultuurivaldkonna eelarve võrreldes riigieelarvega viimastel aastatel kahanenud ning pole näha, et tänavune aasta pöördepunktiks saaks. Paljud muuseumid on pidanud tänavusi eelarveid kärpima. Paariks järgnevaks aastaks on needsamad eelarved külmutatud. Kui mõnes muuseumis on edasi lükkunud oluline investeering või näituseprojekt, on mõnes teises raha kokkuhoiuks koondatud töötajaid. Seejuures pole suure osa muuseumitöötajate napivõitu palk tõusnud juba mitu aastat järjest. Ometigi vajavad muuseumid oma eesmärkide ja tegevuste elluviimiseks pikaajalist stabiilset rahastust. See on oluline nii muuseumile kui ühiskonnale tervikuna.

Alarahastuse nõiaring

Muuseumides toimuvad paradigmamuutused pigem märkamatult ning nende loogikat ja sisu on väljastpoolt ilmselt raske hoomata. Tegelikult toimuvad muuseumides ühiskonna ootustega kohanemiseks pidevad organisatsioonilised ja ideoloogilised muutused.

Eriti oluline on muuseumide roll murrangulistel aegadel. Kogumispoliitika, näituste, haridusprogrammide jms tegevuste abil aitavad muuseumid kujundada meie ühist kollektiivset mälu. Pean siin silmas (varjatud või varjamata) ideoloogiatel tuginevat arusaamist minevikust. Minevikku on ümber hinnatud varem ja hinnatakse ka tulevikus, nii nagu ühiskonnas arusaamised ja väärtused muutuvad. Muuseum aitab mõtestada, mis on ajaloos tähtis, mida on vaja mäletada ja mida unustada. Niimoodi aitab muuseum vormida seda, kuidas me ühiskonnas minevikku, olevikku ja tulevikku näeme.

Kuigi muuseumi selline supervõime on peidetud ja n-ö pehme, taipavad “nutikamad” seda ära kasutada. Ajaloos on korduvalt juhtunud, et äärmuslikud ja ebademokraatlikud jõud on võimule saades muuseumide tegevuse ja teemad ümber kujundanud ning keelanud kõik, mis seab kahtluse alla võimulolijate renomee ja tegutsemise loogika. Nii näiteks dikteeris nõukogude võõrvõim Eesti muuseumidele sobilikud teemad ja pasliku ideoloogia ülevalt alla. Ebakõla omakultuuri ja võõrvõimu vahel tõi kaasa muuseumide mõju vähenemise. Usun, et me ei taha sellist aega tagasi.

Pärast nõukaaega muutus ühiskond kiiresti. Pärast laulva revolutsiooni aegset kiiret spurti jäid muuseumid enese ümberkorraldamisega aeglaseks ning kaotasid inimeste silmis oma olulisuse ja usaldusväärsuse. Toona pärssis arengut tugevalt ka rahanappus, mis takistas euroopalike museoloogia alaste arengutega kurssi viimist ning nende rakendamist.

Tänapäeval käivad Eesti muuseumide arengud Euroopaga sama jalga. Terves Euroopas (sh Eestis) on mõistetud, et olevikku konstrueeritakse ja identiteeti kujundatakse mineviku kaudu ning seeläbi on muuseumide tähtsus, mõju ja hulk ajas kasvanud. Ning kuigi Eesti muuseumide rahastus on ka tänasel päeval pigem liiga napp, on külastajad Eesti muuseumidesse tagasi tulnud: muuseumit peetakse usaldusväärseks¹ ning muuseumeid külastatakse meelsasti ja tihti.²

Muuseumides tegeletakse ka väga keeruliste teemadega ning pööratakse tähelepanu sihtrühmadele, kes pikka aega tähelepanu alt väljas on olnud. Nimetagem viimastest aastatest näiteks Eesti Kunstimuuseumi näitust “Kunst antropotseeni ajastul”, mis kunsti ja keskkonna suhteid uuris, või Vabamu näitust “Vabaduse kaitsel”, kus on avalikkuse ette toodud kodanikuühiskonna roll Vene-Ukraina sõjas, või hoopis Fotomuuseumi näitus “Sugu ja lugu”, mis uurib inimese keha kujutamist fotokunstis läbi aegade. Muuseumitöötaja kõrval on oluline ka külastaja (ja kogukonna) panus. Sedaviisi on muuseumid saanud kokku tuua ja kõnetada erinevaid kogukondi ja huvigruppe sõltumata nende taustast ja väärtustest. Siinkohal võib näiteks tuua Kalamaja muuseumi, mis on sündinud ja areneb koos kohaliku kogukonnaga.

Muuseum vajab stabiilsust ja autonoomsust

Polariseerumine ning äärmuslike (tihti vastandlike) arvamuste võidukäik paraku mõjutab märkimisväärselt muuseumide tööd. Nii võib juhtuda, et muuseum ja muuseumi (näituse)tegevus muutub poliitiliste vaidluste areeniks ning delikaatseid teemasid käsitlev muuseum võib sattuda poliitiliste gruppide tugeva surve alla. Nii juhtus näiteks Saksamaal Dresenis Albertinumi muuseumis, kus dekolonialiseerimise teemaline näitus sattus paremäärmuslike poliitiliste jõudude inforünnaku alla. Ka Narva muuseumi nõukogu ümber toimunu näitab, kui agressiivselt ja asjatundmatult võivad kohalikud survegrupid muuseumi sisutegevusse sekkuda.

Olukorra tõsidust näitab NEMO (Euroopa Muuseumiorganisatsioonide võrgustiku) 2024. aasta suvel läbi viidud uuring muuseumide kogemusest polariseerumise ja poliitilise survega. Tulemused olid ühtaegu ootuspärased ja jahmatavad: kuus muuseumit kümnest tunnevad poliitilist survet muuseumidele ning vaid kolm muuseumit kümnest seda üldse ei tunne. Ja seda üle Euroopa. Kuigi Eestis pole nii markantseid näiteid (peale Narva) veel tuua, tuleb olla tähelepanelik ning sarnaseid arenguid vältida.

NEMO uuring viitab, et poliitilise mõju jätkuv suurenemine muuseumidele nõrgestab nende autonoomsust, toimimisvõimet ja mainet usaldusväärsete institutsioonidena. Mida teha, kui rahulolematud poliitilised jõud sunnivad muuseumi näituse- ja haridusprogramme kujundama endale sobivamaks ning vastuseisu korral kärbivad tuntavalt asutuse eelarvet. Nii on näiteks juhtunud mitmes Hollandi väikelinnas, kus on ohtu sattunud isegi muuseumi ülesanne kultuuripärandi pikaajalise säilitamise tagamiseks. Või leitakse muuseumit juhtima poliitiliselt sobivaim juht nagu oli vahepeal tavaks Poolas. Tihti on poliitilised tõmbetuuled kohalikes omavalitsustes isegi tugevamad kui riigi tasandil.

Muuseumi tugevus ja võim on muus kui poliitilistes tõmbetuultes laperdamine. Kuigi muuseum ei ole mitte kunagi lõpuni neutraalne, on autonoomne ja strateegiliselt tegutsev muuseum lisatagatiseks demokraatliku ühiskonna kaitsel ja kooshoidmisel. Muuseumide karistamine sisutegevuste- või eelarvekärbetega kellegi poliitilise agenda tõttu kahandab muuseumide võimekust näituste loomisel teha nii hädavajalikku uurimistööd ning muudab võimatuks erinevate kogukondade kokkutoomise ja ühisosa otsimise. Muuseum, mis poliitilise surve kartuses vaikselt kohaneb ning enesetsensuuri kehtestab, kaotab samuti oma usaldusväärsuse ja mõju.

Kindlasti tasub selliseid arenguid lähenevate kohalike omavalitsuse valimiste eel vältida ning leida viis, et poliitika tõmbetuuled püsiksid muuseumist eemal ning rahastus oleks muuseumi ülesannete täitmiseks stabiilselt tagatud. Sõltumatu ja mõjukana saab muuseum üheskoos külastajatega lahendusi otsida ühiskonna väljakutsetele ning aidata alal hoida demokraatlikke põhimõtteid.

² Statistikaameti järgi külastati 2023. aastal muuseume 2.5 miljonit korda https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/kultuur/muuseumid

Artikkel esmailmus 20. aprillil ERRi kultuuriportaalis.