Eesti Muuseumiühing
Veski 32, Tartu, tel 735 0412
Tallinnas: Koidula 12-a, tel 601 3111
emy(ä)muuseum.ee
Eesti keel / Foorum / Foorum
Sõnumite Loetelu Uus Teema Logi Sisse
| Postitaja | Teema: K.Raua majamuuseumi sulgemisest |
|---|---|
| Galja | Kuupäev: veebruar 8, 2008 11:37 |
| (http://galja.wordpress.com/):
PMi oli saadetud mingi täiesti hale ja mõttetu kiri kultuuritegelaste poolt K.Raua majamuuseumi sulgemise kohta. No pannakse mingi hädine muuseum kinni ja mis siis? Kes hoolib? Keda see huvitab? Peale nende, kes seal muuseumis töötavad ja selle eest palka saavad, aga nüüd koondatakse, ei lähe mingi K.Raua majamuuseum mitte kellelegi korda. Nagu üldse kõik igasugu muud tobedad muuseumid, raisatakse elupindasid mingi mööbli või piltide hoidmisele. Saaks küttematerjali ja sotsiaalelupindasid vaestele. Teeks vähemalt midagi head nende pindadega. Saame ju neid hädiseid eesti kunstnike „maale“ reprodena pildialbumist või postkaardi pealt ka vaadata, see maal ei pea olema mingi 20 meetrit korda 20 meetrit ja siis selle jaoks ei pea olema tervet maja, et seda eksponeerida. Saab näidata järeltulevatele põlvedele ka rahatähe pealt, et vot oli kunagi mingi selline kunstnik, siis näidata mingeid postkaarte juurde, et joonistas selle, selle ja selle. Või mida seda K.Raud üldse tegi? Raisk ma ütlen, Tartus lastakse mingitel arhitektuurimälestistel aastakümneid tühjalt seista ja siis avastatakse, et sinna on vahepeal liiga palju narkomaane kogunenud ja maja on muutunud ohtlikuks nii sealviibijatele (keda seal üldse olla ei tohiks) kui ka ümbritsevatele majadele. Et kui selle majaga midagi juhtub, hävineb teine kvartal. Siis ongi õige sellised majad, mis on potentsiaalses hävinemisohus, riigile tagasi võtta ja nendega õigel ajal midagi korralikku teha. ega riik ei hakka ju mingi majamuuseumi edendamiseks sinna raha pumpama. Aga lihtsalt maja ilma mingite Raua piltide ja väljapanekuteta huvitaks riiki küll. Vuntsiks maja üles, kuni see veel püsti seisab ja müüks kallilt maha. Vot see on õige, mitte lasta majal seal maalide käes ja arhivaaride keskel roiskuda. Mind täitsa huvitab, mitu inimest on näiteks viimase kuu jooksul seal Raua majamuuseumis käinud? Sellist tõelist külastajat, ütleme mitte kunstitudengit või kedagi KUMUga seotut, mille filiaal see Raua majamuuseum olema pidi. Ma arvan, et mitte ühtegi. Ükski normaalne inimene ei sõida Tallinna ja ei hakka seal linnas ringi jalutama, siis vaatab, et oh Raua majamuuseum, astuks sisse! Kohalikud ei lähe sinna ammugi mitte, isegi kui elavad kõrvalmajas. No mida seal vahtida? Oleks veel et mingi Ermitaaž või Louvre. Seda kohta teavad üldse ainult need, kes seal töötavad. Inimesed lähevad Tallinna ikka selleks, et Viru keskust näha või äärmisel juhul Kaubamajas üks korralik osturalli korraldada, noh mõni tiritakse suure hädaga KUMUsse või teatrisse, aga K.Raua majamuuseumi? No ei usu, et sinna keegi juhuslikult satub. Mõnes koolis vast korraldatakse aeg-ajalt sinna mingeid kohustuslikke käike, millest enamus õpilasi üritavad kõrvale hiilida. Aga K.Raua majamuuseum… no keda te naerma ajate sellise asutusega? Tartus on mingi selline ajuvaba koht O.Lutsu majamuuseum. Ma käisin seal majamuuseumi vastas lasteaias. Käisime siis ka kohustuslikus korras üle tee Lutsu majamuuseumis. Mingi raske laste ahistamine jälle, kas keegi küsis minu käest, kas ma tahan mingisse majamuuseumi minna? Muudkui topiti aga riidesse ja mine muuseumi. Haige värk. Pandi veel Lutsu klaverit mängima. Nagu lapsepõlves ikka klaveriga - sunniviisiliselt. Üldsuse surve oli nii suur, ei olnud põgeneda ka kuhugi. Kui ekskursant küsib, kas teie rühmas keegi klaverit ka mängida oskab ja kasvataja lükkab minu ette, et tema oskab, no kuhu ma oleks sealt pääsenud. Pääsemiseks oligi ainus võimalus vastupunnimata see klaver ära klimberdada, et siis on kõigil süda rahul. Ükskord vaatasime terve rühmaga akna peal, kuidas Lutsu lesk viidi kiirabiga minema. Pärast kolisid sinna majja mingid paljulapselised usklikud. Me kooli ajal kunagi arutasime, et miks usklikel on enamasti paljulapselised pered ja jõudsime järeldusele, et asi pole mitte selles, et neil on abort keelatud, vaid selles, et neil kaasneb igale vahekorrale rasestumine. Nii et kui usklikku perekonda näeb, saab laste pealt kokku lugeda, mitu korda vanemad vahekorras olnud on. Nüüd selles lasteaia majas enam pole lasteaeda, anti omanikele tagasi. Aga siis, kui oli lasteaed, siis oli teisel korrusel majavalitsus või mingi selline värk. Üldse maru sürr värk oli see lasteaed, nagu üldse polnud selline tüüpiline lasteaiaks mõeldud maja, vaid tavaline kahekorruseline puumaja. Ja aias olid mingid täiesti haiged „mänguasjad“. Ma oleks palju parema meelega oma koduaias mänginud, kui seal koos teistega mingeid ilma ratasteta veoautokabiine mööda ringi tuuseldanud. Või kiigujärjekorras seisnud. Kodus ma sain kiikuda, siis kui ise tahtsin, mitte ei pidanud mingis järjekorras seisma. Väga kuumad kohad olid veel paviljonid. Julgemad poisid ronisid sinna katusele. Ja kasvatajad käisid paviljonides istumas. Mul on natuke kahju, et ma ei näinud seda aega, kui maja tagastati. Seda oleks päris lõbus vaadata olnud, kuidas kõik mu lapsepõlve mängumaad maha lammutati. Kuidas mingid liivakastid ja liumäed laiali tassiti. Noh lasteaedadega tulekski nii teha, ainult mingid äärmuslikud askeetlikud tingimused neile jätta. Ja võimalusel äärelinnadesse ümber asutada. Majamuuseumid võikski lasteaedadeks ära muuta ja lasteaedadesse omakorda sotsiaalelamud teha. Seal ei oleks siis eriti palju midagi uuendada ka vaja, mingi asotsiaal, kes on harjunud prügikastis magama, oleks päris õnnelik, kui saaks katuse pea kohale ja saaks magada mingis lapsele mõeldud kastis. Ma olin kunagi lasteaias praktikal ja seal magasid lapsed kastides. Sellised nagu voodid olid, mis käisid üksteise seest välja. Või siis asotsiaalide asemel saaks lasteaedadesse ümber astustada sundüürnikke, saaks jälle väärtuslikud majad ja kallid korterid heades rajoonides õigete omanike kätte tagasi. Et nad saaksid olla tõeliselt rikkad ja kinnisvaraga uut raha juurde teha. Majamuuseumis oleks lastel ka palju praktilisem aias käia kui nendes spetsiaalselt laste vajadustele kohandatud tobekohtades. Siis õpiksid need tulevased musta töö tegijad, kelle vanemad kohe kuidagi teisiti ei saa, kui oma võsuke aeda toppida, juba varakult musta tööd tegema. Paneks nad seal aias tööle ja igasugu praktilist majapidamist oleks neil seal võtta. Nagu laste kommuun oleks, näidiselamine. Mängivad pottide ja pannidega ja teevad kokatädi juhendamisel süüa. Nendest tüdrukutest, kes lasteaias käivad, kasvavad kindlasti sellised naised, kes peavad hakkama ise süüa tegema. Ja poisid saaksid aiatööde peal kätt harjutada, neist tulevad tulevikus põllumehed. Uued osalised saatesse „Maamees otsib naist“. Ei peaks riik ka enam mingite lasteaedade peale raha kulutama, ainult annavad majamuuseumi neile kätte ja natuke raha töötajatele palkadeks. Igal juhul neid kulusid saaks väga suuresti kärpida, mis praegu on. Lapsed kasvataksid seal omale ise sööki, teeksid selle valmis, poisid teeksid küttepuid ja kergemaid remonditöid. Kui maja väga kiiresti ära läbustavad ja seal mingit kapitaalremonti oleks vaja, siis koliks teise majamuuseumi ümber. Lugema õpiks kokaraamatu järgi. Täiesti praktiline. Saavad tulevikus elus hakkama ka. Kui juhtub olema mingi maalikunstniku majamuuseum, siis saavad seal maalide peal kätt harjutada, sinna midagi uut peale joonistada, ei pea neile mingit paberit ostma hakkama. Või kirjaniku majamuuseumis võivad raamatuid sodimiseks kasutada. Sinna kirjutama ja joonistama õppida. |
|
Vabandame,selles foorumis on teadete postitamine lubatud ainult registreerunud kasutajatele.