Eesti keel / Erialane areng / Moodne muuseum / Näitusepoliitika / Näitus




Näitus on muuseumi üks väheseid ja peamisi väljundeid ühiskonda. Enamike inimeste jaoks on näitus ainuke meedium, mida nad muuseumist näevad ja näitus assotsieerub kogu muuseumiga. Publikul on õigus oodata, et ta on näitusele teretulnud ja oodatud ja et muuseum selle nimel pingutab.
Näitus on kommunikatsiooniviis. Kuigi see on muuseumi tähtsaim väljund, pole sedalaadi eksponeerimine muuseumi monopol (vt messid).

Laias laastus on muuseumides kahte tüüpi näitusi. Praktiliselt igas muuseumis on püsinäitus, mille kohta sageli kasutatakse terminit ekspositsioon. See on tehtud aastateks ja kajastab muuseumi peamist tegevusvaldkonda. Praktikas püsivad püsinäitused üleval 5-30 aastat. Siis tuleb nad enamasti vahetada, kuna nad vananevad füüsiliselt, ideoloogiliselt ja teaduslikult.
Ajutised näitused on üleval umbes kolmest nädalast poole aastani. Ajutised näitused on koostatud kas muuseumi omade kogude põhjal, laenatud esemetest või laenatakse muuseumisse juba mõni valmis rändnäitus. Viimaste puhul on sageli eesmärgiks meelitada muuseumi neid, kes kord juba on selles muuseumis käinud või täiesti uut publikut.
Ajutise näituse üks liike on rändnäitus. Temaatiliste rändnäituste korraldamine on sageli majanduslikult mõtekas. Ühekordse näitusega võrreldes peavad ekspositsioonitehnika ning eksponaadid olema palju vastupidavamad. Näitust peab olema võimalik  osadeks võtta, transportida ja teise koha peal kokku panna.

Näitus algab ideest. Püsinäituse idee peaks olema selge ja selle näituse eesmärgiks peaks olema anda edasi teadmisi. Ajutise näituse idee peaks olema enam probleemne ning suunatud eelkõige elamuslikkusele. Muuseumil peaks olema kindlad eksponeerimise põhimõtted ja eksponeerimispoliitika ning pikaajaline näituste kava. Keskse sõnumiga seoses peab olema määratletud ka näituse sihtgrupp – kellele on näitus mõeldud.